Turvavalguskardinaid, mida tuntakse ka fotoelektriliste ohutuskaitseseadmetena, kasutatakse tänapäevastes tehastes, kus inimesed ja masinad töötavad koos. Potentsiaalselt ohtlikes masinates, nagu stantsimismasinad, lõikeseadmed, metallilõikusseadmed, automatiseeritud keevitusliinid, automatiseeritud montaažiliinid, mehaanilised transpordi- ja käsitsemisseadmed ning ohtlikud alad (kõrgrõhk, kõrge temperatuur jne), võivad töötajad kergesti vigastusi saada.
Turvavalguskardinate põhiparameetrid:
1. Kiirte vahe: see viitab kaugusele kahe laterna vahel edastavas otsas või kahe lambi vahel vastuvõtuotsas, mida nimetatakse ka eraldusvõimeks. Üldjuhul on inimese sõrme läbimõõt vahemikus 12–20 mm, seega on sõrme kaitsmiseks vaja 10 mm vahekaugust võre. See tagab, et valgusvihk on blokeeritud sõltumata sõrme asendist resti sees, kaitstes seega sõrme. Peopesa paksus jääb üldiselt vahemikku 25–40 mm, seega on peopesa kaitsmiseks vaja 20 mm vahekaugust võre. Käepideme läbimõõt on üldjuhul üle 40 mm ja käe kaitsmiseks piisab 40 mm vahevõrest.
2. Kiirkaugus: see viitab maksimaalsele kaugusele saate- ja vastuvõtuotsa vahel. Selle parameetri määrab peamiselt kaitseala suurus. 3. Resti kõrgus: viitab kaitset vajava varustuse kõrgusele.
4. Resti reageerimiskiirus: viitab resti tundlikkusele töö ajal. Aega, mis kulub kaitsevööndis oleva võõrkeha tuvastamise ja juhtsignaali väljastamise vahel, nimetatakse reageerimiskiiruseks. Mida kiirem on reageerimiskiirus, seda suurem on ohutustegur.
Kui turvavalguskardina reageerimisaeg on valgust blokeeriva objekti tajumisel liiga aeglane, võib see põhjustada tööõnnetusi. Kuidas saame testida, kas reageerimisaeg on piisavalt kiire? Võime asetada kuhja elektrilisi tooteid tasasele pinnale, seejärel kukutada eseme 2 meetri kõrguselt ja jälgida, kas anduri tuled reageerivad.









